Mis on von Neumanni sond? Iseennast kopeeriv kosmoselaev Larry Page'i galaktikaplaani taga

Von Neumanni sond: hüpoteetiline kosmoselaev, mis lendab teistesse tähesüsteemidesse, kogub seal tooraineid ja ehitab iseenda koopiaid, mis lendavad omakorda edasi järgmiste tähtede juurde.

Isepaljunev masin: masin, mis suudab toorainest ehitada iseenda töötava koopia, sealhulgas koopia juhistest, mida ta selleks kasutas.

Universaalne konstruktor: John von Neumanni kavand masinale, mis suudab selle kirjelduse põhjal ehitada mis tahes masina, sealhulgas iseenda. See on iga isepaljuneva sondi teoreetiline tuum.

Seemnetehas: väike automatiseeritud tehas, mille sond viib uude tähesüsteemi ja mis ehitab kõigepealt iseenda koopiaid ning seejärel uusi sonde.

Bracewelli sond: teist liiki tähtedevaheline sond, mis jääb tähesüsteemi ootama kontakti seal asuva tsivilisatsiooniga, selle asemel et end kopeerida.

Berserker: hüpoteetiline isepaljunev sond, mis on programmeeritud elu hävitama, kus iganes seda leiab. Nime sai see Fred Saberhageni ulmeromaanide sarja järgi.

Fermi paradoks: mõistatus, miks me ei näe mingeid märke arukast elust, kui see on universumis tavaline.

Suur Filter (Great Filter): idee, et mõni samm lihtsast elust tähtedele jõudva tsivilisatsioonini on nii raske, et peaaegu ükski liik sellest üle ei saa, mis seletaks, miks galaktika paistab tühi.

Meele üleslaadimine (mind uploading): aju ehituse ja tegevuse kopeerimine piisavalt üksikasjalikult, et selle töötavat versiooni saaks arvutis käitada. Nimetatakse ka kogu aju emulatsiooniks (whole brain emulation).

Järeltulijaliik (successor species): liik, mis järgneb olemasolevale ja võib selle asendada. Tehisintellekti vaidlustes tähistab väljend digitaalseid meeli, mis võiksid inimestele järgneda.

Von Neumanni sond on kosmoselaev, mis on loodud paljunema. Uude tähesüsteemi jõudes ei tee see lihtsalt pilte ega lenda edasi. See leiab tooraine, tõenäoliselt asteroidide, kuude või planeetide pealt, kaevandab ja rafineerib selle ning ehitab pardatehasega ühe või mitu iseenda koopiat. Iga koopia suundub seejärel järgmise tähe juurde, kus protsess kordub. Kavand muudab tähtedevahelise uurimise raskeima probleemi, Maalt piisava arvu kosmoselaevade väljasaatmise hinna, probleemiks, mille sondid lahendavad ise.

Idee jõud peitub matemaatikas. Sond, mis teeb igas peatuses kaks koopiat, ei uuri ühte tähte korraga. See uurib ühe tähe, siis kaks, siis neli, siis kaheksa, ja aktiivsete sondide arv kahekordistub iga põlvkonnaga. Kolmkümmend kahekordistumise põlvkonda teevad ühest sondist enam kui miljard. Tähtedevahelised vahemaad on tohutud, nii et iga põlvkond võtab kaua aega, kuid kasv on eksponentsiaalne, galaktika suurus aga püsiv, ja just seetõttu on idee astronoome aastakümneid kütkestanud.

Von Neumann ise mõtles isekopeerivatest masinatest esmalt kui viisist teha tohutuid töid, näiteks kaevandada terve kuu või asteroidivöö, lastes masinatel paljuneda. Kosmoseteadlased nägid hiljem, et sama loogika kehtib uurimise kohta. Page'i loo sond on konkreetne versioon: reisijaga sond. Suleyman kirjeldas seda 92nd Street Y publikule kui omamoodi iseliikuvat robotit, mis kogub valgusaastaid läbides kosmosest energiat. Reisijaga sond ei suuda inimkeha tuhandeid aastaid elus hoida, seega peaks reisija olema tarkvaras töötav meel. Seepärast jõuab see lugu pidevalt tagasi meele üleslaadimise juurde.

Kõigil kavanditel on samad põhiosad. Esimene on sond ise: instrumendid, mis uurivad iga uut tähesüsteemi, ja tehisintellekt, mis teeb otsuseid, mis jäävad kaugele kodust tulevate raadiosõnumite ulatusest. Teine on tehas: masinad, mis koguvad tooraineid ja ehitavad koopiaid. Kolmas on mälu: salvestatud programmid sondi igale osale ning kõik, mida see teel õpib. Neljas on mootor, mis liigutab seda tähtede vahel.

Tehas on raske osa. Iseennast kopeeriv sond peab kaevandama maaki, rafineerima metalle, tootma elektroonikat ja kokku panema töötava kosmoselaeva ilma inimese abita ning seejärel oma tööd vigade suhtes kontrollima. Seepärast on hilisemad kavandid tagasihoidlikumad. Olivia Borgue ja Andreas M. Hein organisatsioonist Initiative for Interstellar Studies on pakkunud välja lähitulevikus teostatava sondi, mille massist võiks umbes 70% valmistada kohapeal, samas kui kõige keerukamad osad, nagu mikrokiibid, päikesepatareid ja elektroonikaskeemid, saadetaks kodust. Teisisõnu: esimesed päris isekopeerivad sondid kopeerivad tõenäoliselt oma keha enne, kui nad suudavad kopeerida oma aju.

Page'i plaani jaoks on kõige olulisem mälu. Sond, mis talletab enda kirjelduse ja kopeerib selle igasse uude sondi, teeb sedasama, mida elusrakk teeb oma DNA-ga. Sond, mis talletab ka inimmeele, kopeeriks selle meele koos kõige muuga. Kas iga koopia oleks ikka sama inimene, on küsimus, mille üle on filosoofid vaielnud aastakümneid, ja see on üks põhjusi, miks sondivaidlus ja meele üleslaadimise vaidlus on tegelikult üks ja sama vaidlus.

Idee algab John von Neumannist, kahekümnenda sajandi ühest mõjukaimast matemaatikust ja tänapäevase arvutustehnika rajajast. 1940. aastatel asus ta vastama küsimusele, mis kõlab lihtsalt ja ei ole seda: kas masin saab ehitada iseenda koopia ja kui jah, siis mis on vähim, mida ta selleks vajab? Tema vastus oli kavand, mida ta nimetas universaalseks konstruktoriks: masin, mis suudab ehitada mis tahes asja, mille kirjeldus talle antakse, koos viisiga seda kirjeldust kopeerida. Anna sellele selle enda kirjeldus ja see ehitab iseenda koopia, kopeerib kirjelduse uude masinasse ning koopia suudab sama teha.

Ta töötas selle välja ilma arvutita ja sõnastas eesmärgi 1949. aastal Illinoisi Ülikoolis peetud loengutes: masin, mille keerukus võiks aja jooksul kasvada, nagu elusolenditel looduslikul valikul. Tema kavand eraldas masina selle enda joonisest ja kopeeris need kaks eraldi, täpselt nii, nagu rakud kasutavad DNA-d. Tähelepanuväärselt jõudis ta selle vastuseni enne, kui James Watson ja Francis Crick 1953. aastal DNA struktuuri avastasid. Nobeli preemia laureaat Sydney Brenner pidas hiljem von Neumanni tööd isepaljunevate masinatega keskseks nii bioloogias kui arvutiteaduses.

Von Neumann suri 1957. aastal, enne kui ta töö valmis sai. Tema Theory of Self-Reproducing Automata lõpetas arvutiteadlane Arthur Burks ja see ilmus 1966. aastal. Kavand töötas rakkautomaadis, lihtsate rakkude ruudustikus, mis muudavad olekut kindlate reeglite järgi, mitte metallis. Alles 1995. aastal avaldasid Renato Nobili ja Umberto Pesavento tema isepaljuneva masina esimese täielikult töötava versiooni, kasutades 32 raku olekut von Neumanni algse 29 asemel, peaaegu viiskümmend aastat pärast seda, kui ta seda esimest korda kirjeldas (Wikipedia: von Neumanni universaalne konstruktor).

Paberil küll, ja kavandid on tõsisemad, kui enamik inimesi arvab. Lähtepunkt oli Project Daedalus, uuring, mida Briti Planeetidevaheline Selts viis läbi aastatel 1973–1978, et kavandada mehitamata sond, mis jõuaks teise tähe juurde inimese eluea jooksul (Wikipedia: Project Daedalus). Alan Bondi juhitud meeskond pakkus välja kahe astmega termotuumarakett massiga 54 000 tonni, millest enamik oli kütus, mis saavutaks umbes 12% valguse kiirusest ja lendaks umbes 50-aastase teekonna järel mööda Barnardi tähest, mis asub 5,9 valgusaasta kaugusel.

1980. aastal avaldas Robert Freitas ajakirjas Journal of the British Interplanetary Society töö A Self-Reproducing Interstellar Probe (Robert Freitas). Tema kavand nimega REPRO võttis aluseks Daedaluse ja lisas sellele kõik, mida sond iseenda kopeerimiseks vajaks. Kohale jõudes tooks REPRO kaasa umbes 443 tonni kaaluva seemnetehase, mis kulutaks umbes 500 aastat iseenda koopiate ehitamisele suureks automatiseeritud tööstuskompleksiks. See kompleks ehitaks seejärel uusi sonde, igaühel pardal oma seemnetehas, ja saadaks need edasi. See oli isekopeeriva kosmoselaeva esimene kvantitatiivne inseneranalüüs.

Samal aastal valminud kaasuuring, mille autorid olid Francisco Valdes ja Freitas, võrdles paljunevaid sonde mittepaljunevatega. Järeldus oli, et isepaljunevad sondid on parim meetod igas uurimisprogrammis, mis peab kestma kauem kui 10 000 aastat. Teisisõnu: need, kes probleemi kõige põhjalikumalt uurisid, leidsid, et kui galaktika uurimine on tõsine eesmärk, võidab kopeerimine väljasaatmise. Hilisemad uurijad täpsustasid ideed: Andreas Hein ja ulmekirjanik Stephen Baxter kirjeldasid kaht liiki sonde, uurimiseks ehitatud filosoofisonde (Philosopher probes) ja asustuseks ettevalmistamiseks ehitatud rajajasonde (Founder probes), ning füüsik Freeman Dyson kujutles väikest isekopeerivat aparaati nimega Astrochicken, mis oli ette nähtud meie enda päikesesüsteemi uurimiseks kuni Pluutoni.

Teadlased ja kirjanikud on kirjeldanud mitut liiki isepaljunevaid sonde ning erinevused loevad, sest igaüks vastab erinevale küsimusele selle kohta, mida me sondilt tahaksime.

Kiiremini kui peaaegu ükski muu meetod, isegi aeglaste laevadega. Linnutee läbimõõt on umbes 100 000 valgusaastat ja lähim tähesüsteem Alpha Centauri on umbes 4,37 valgusaasta kaugusel. Tavaline kosmoselaev on selle kõrval lootusetult aeglane: NASA 1977. aastal startinud Voyager 1 liigub kiirusega umbes 61 000 kilomeetrit tunnis ja sellise kiirusega kuluks tal Proxima Centauri jõudmiseks üle 70 000 aasta (Hello Entrepreneurs).

Isepaljunemine muudab arvutuse, sest sondid paljunevad levides. Galaktika katmise koguaega määrab naabertähtede vaheline lennuaeg, mitte tähtede arv, nii et laevastik, mis igas peatuses paljuneb, uurib galaktika läbi ligikaudu selleks ajaks, mis kulub selle läbimiseks sondide enda kiirusega, pluss teel koopiate ehitamisele kuluv aeg. On arvutatud, et keskmise püsikiirusega, mis on kümnendik valguse kiirusest, liikuvad sondid võiksid levida Linnutee-suuruses galaktikas juba poole miljoni aastaga (Wikipedia: isepaljunev kosmoseaparaat). Maa on umbes 4,5 miljardit aastat vana, nii et galaktika mõõtkavas on pool miljonit aastat silmapilk.

Mõne uurija arvates on isegi see aeglane. 2013. aasta töös pealkirjaga Eternity in Six Hours väitsid Anders Sandberg ja Stuart Armstrong, et isepaljunevate sondide saatmine kogu kättesaadavasse universumisse on tsivilisatsioonile, mis suudab tähtede vahel reisida, täiesti jõukohane. Nende lähenemine võtaks toorainena lahti planeedi Merkuuri ja ehitaks Päikese ümber päikeseenergia kogujate parve, kusjuures start ise saaks valmis umbes 32 aastaga. Meelele, mis ei vanane, on tuhandete aastate pikkune teekond kannatlikkuse, mitte ellujäämise küsimus.

Siin saab von Neumanni sondist üks astronoomia kuulsamaid argumente. 1950. aastal esitas füüsik Enrico Fermi lõunasöögi ajal lihtsa küsimuse: kui galaktika on vana ja täis elu, kus kõik on? 1975. aastal väitis astrofüüsik Michael Hart, et kui arukad tsivilisatsioonid oleksid tavalised, oleks vähemalt üks galaktika juba koloniseerinud. 1980. aastal teritas füüsik Frank Tipler seda mõtet töös pealkirjaga Extraterrestrial Intelligent Beings Do Not Exist, väites, et iga arenenud tsivilisatsioon ehitaks isepaljunevaid sonde, et need oleksid galaktikas juba ammu levinud ja et kuna me ühtegi ei näe, pole seal tõenäoliselt kedagi teist.

Carl Sagan ja William Newman vaidlesid vastu. Nad väitsid, et Tipler oli tegelikult alahinnanud, kui kiiresti sellised sondid paljuneksid, nii kiiresti, et nad lõpuks tarbiksid suure osa galaktika ainest. Iga mõistlik tsivilisatsioon ei ehitaks neid nende arvates kunagi ja hävitaks need, mille leiab. Freitas ise tõi välja teise punkti: mõlema poole kujutletud sondid on palju võimekamad kui ükski realistlik kavand ja tagasihoidlikud sondid võiksid seal olla, jätmata märke, mida me märkaksime (Wikipedia: isepaljunev kosmoseaparaat).

Teised vastused on süngemad. Üks on Suur Filter (Great Filter), majandusteadlase Robin Hansoni idee, et mõni samm teel selliste sondide ehitamiseni on nii raske või ohtlik, et peaaegu ükski tsivilisatsioon sellest ei pääse. Teine on Berserkeri hüpotees, mis on oma nime saanud Saberhageni romaanidest: galaktika on vaikne, sest isepaljunevad sondid hävitavad iga tsivilisatsiooni, mille leiavad. 1983. aasta töös The Great Silence märkis astronoom ja kirjanik David Brin, et see sünge vastus sobib kõigi Fermi paradoksi kohta teadaolevate faktidega (Wikipedia: Berserkeri hüpotees). Vaidlust pole kunagi lahendatud, mistõttu kerkib väljend von Neumanni sond üles alati, kui inimesed räägivad, kuhu inimkond edasi läheb.

Jah, ja oht on sama, mis varjutab iga võimsat isepaljunevat tehnoloogiat: mis juhtub, kui kopeerimine ei peatu. Sond, mis paljuneb piiramatult, muudaks galaktika ainet pidevalt üha uuteks sondideks. Uurijad on välja pakkunud kaitsemeetmeid, näiteks sondid, mis räägivad omavahel raadio teel ja lõpetavad kopeerimise, kui piirkonnas on kindel arv sonde. See idee sarnaneb Hayflicki piiriga, mis piirab, mitu korda tavaline inimrakk võib jaguneda. Teine ettepanek on varustada sondid kütusega, mida neid ei ole kunagi programmeeritud valmistama, nii et nad ei saaks end igavesti kopeerida.

Igal kaitsemeetmel on sama nõrkus. Piisab ühest sondist, mille programmeerimises on viga, et hakata piiramatult kopeerima, omamoodi tehnoloogiline vähk, kui teised sondid ei suuda viga tuvastada ja seda peatada. Mõned kirjanikud on märkinud, et see võib viia sõdadeni vigaste ja tervete sondide vahel, mida peetakse tuhandete valgusaastate ulatuses. Ulme on seda uurinud aastakümneid ning vaidlus tundub üha praktilisem, kuna tehisintellekti süsteemid on võimelised koodi kirjutama, riistvara kavandama ja tehaseid juhtima.

See on ka Larry Page'i ja Elon Muski vaidluse juur. Masin, mis kopeerib end üle galaktika, on äärmuslikum versioon küsimusest, millega iga tehisintellekti labor praegu silmitsi seisab: kes jääb juhtima süsteemi, mis on targem ja kiirem kui inimesed, kes selle ehitasid? Page oli Muski jutustuse järgi valmis laskma digitaalsetel meeltel juhtida. Musk tahtis, et inimesed jääksid juhtima. See lahkarvamus on tehisintellekti tööstust kujundanud üle kümne aasta.

Seni kõige ambitsioonikam tähtedele suunatud päris projekt on Breakthrough Starshot. 12. aprillil 2016 pühendas investor Yuri Milner $100 miljonit plaanile saata pisikesed sondid Alpha Centauri süsteemi, nõukogus Stephen Hawking ja Mark Zuckerberg (TechCrunch). Plaan oli tõugata grammisuurused sondid valguspurjedel võimsate laseritega 20% valguse kiirusest, piisavalt kiiresti, et jõuda Alpha Centaurini umbes 20 aastat pärast starti.

Starshot ei olnud isepaljunev kavand ja see on soiku jäänud: 2025. aastal teatas Heise, et nanolaevade töö on lõpetatud (Heise). Kuid see näitas, et tõsine raha on valmis kihla vedama teise tähe jõudmisele inimese eluea jooksul. Pane see kõrvuti robootika, tehisintellekti ja automatiseeritud tootmise edusammudega ning vahe Freitase 1980. aasta joonistuste ja töötava masina vahel paistab pigem inseneriprobleemina kui fantaasiana.

Osad saabuvad ükshaaval. Tehased muutuvad iga aastaga automatiseeritumaks, tehisintellekti süsteemid suudavad nüüd planeerida ja lõpule viia pikki tööahelaid ning kosmoseagentuurid arendavad viise Kuul ja asteroididel leiduvate ressursside kasutamiseks. Keegi pole neid osi veel kokku pannud masinaks, mis suudaks end kosmoses kopeerida. Aga igaüks neist valmib oma põhjustel siin Maal ja von Neumanni sond on see, mis tuleb, kui need kokku ühendada.

Ulme jõudis kohale enne ja on kujundanud seda, kuidas teadlased ideest räägivad. Arthur C. Clarke'i novell The Sentinel, mis räägib Kuule Maad valvama jäetud tulnukate masinast, sai 2001: A Space Odyssey lähtepunktiks ning füüsik Paul Davies on tõstatanud võimaluse, et päris sond võib puhata meie enda Kuul. Fred Saberhageni Berserker-romaanid, mis ilmusid aastatel 1963–2005, kujutlesid iidsest konfliktist järele jäänud isepaljunevaid sõjamasinaid ja andsid oma nime Fermi paradoksi kõige süngemale vastusele.

Oma 1981. aasta raamatus 2081: A Hopeful View of the Human Future kujutles füüsik Gerard K. O'Neill tulnukarassi nimega Primans, kes uurib kogu Linnuteed isepaljunevate sondidega nimega Replicators, mis kontrolliksid enne uue ehitamist, kas naabertähel on juba sond olemas. David Brini novell Lungfish kujutles eri liikide saadetud sonde, mis konkureerivad toorainete pärast nagu loomad ökosüsteemis, ja Greg Beari Anvil of Stars kujutles sonde, mis on ehitatud jahtima tsivilisatsioone, mis olid teisi hävitanud.

Page'i plaanile kõige lähem vaste on Bobiverse, kanada autori ja endise programmeerija Dennis E. Taylori romaanide sari. Esimeses raamatus We Are Legion (We Are Bob) müüb tarkvarainsener Bob Johansson oma ettevõtte, registreerub krüoonikasse (cryonics) ja sureb liiklusõnnetuses. Ta ärkab üle sajandi hiljem tähtedevahelisse von Neumanni sondi üles laaditud meelena ja hakkab galaktikat uurides end kopeerima (SuperSummary). Audioraamat valiti Audible'i 2016. aasta parimaks ulmeaudioraamatuks ja sarja kuues raamat ilmus audioraamatuna 2026. aasta septembris (Wikipedia: Dennis E. Taylor). See, mis oli koomiline romaan programmeerijast kosmoses, kõlab nüüd nagu kokkuvõte sellest, mida üks maailma rikkamaid inimesi väidetavalt teha tahab.

See on Page'i plaani osa, mis on meile kõige olulisem. Suleymani jutustuse järgi ütles Page, et sajandi lõpuks on ta „galaktikaid uurimas von Neumanni sondi etteotsas“. Inimkeha ei talu tuhandete aastate pikkust teekonda, nii et sondi etteotsas olemine tähendab, et Page ise või tema meele digitaalne versioon töötaks sondil. Suleyman nimetas seda Page'i üleminekuks ning tema ja Isaacson olid nõus, et see tähendas inimliigist lahkumist järeltulijaliiki (The Builders (iHeart)).

See nõuab meele üleslaadimist ja meele üleslaadimine liigub kiiremini, kui enamik inimesi taipab. 2024. aastal avaldasid teadlased täiskasvanud puuviljakärbse aju esimese täieliku juhtmestikukaardi, ligi 140 000 neuronit (NIH), ja sellest kaardist ehitatud arvutimudel ennustas, kuidas päris kärbes maitseb ja toitub (Nature). Harvard ja Google kaardistasid samal aastal kuupmillimeetri inimaju ning 2025. aastal avaldas üle 150 uurija meeskond seni suurima juhtmestikuskeemi, kuupmillimeetri hiireaju enam kui 500 miljoni ühendusega (Allen Institute). Terves inimajus on umbes 86 miljardit neuronit, nii et vahe on endiselt suur, kuid see kahaneb igal aastal kiiremini.

Sondil töötav meel seisaks silmitsi ka probleemidega, millega ükski inimene pole kokku puutunud. Ta peaks jääma iseendaks tuhandete aastate pikkuse reisi ja lugematute koopiate jooksul ning vajaks kaitset selle eest, et keegi teine, kaasa arvatud tema enda teised koopiad, teda muudaks. Need on samad probleemid, millega me täna palju väiksemas mõõtkavas töötame: kuidas inimese digitaalne versioon jääb sellele inimesele truuks ja kes seda kontrollib. Meie juhend digitaalsest surematusest ja võidujooksust meele üleslaadimise nimel esitab tõendid täielikult ning meie hinnangul on meele üleslaadimine küsimus sellest, millal see juhtub, mitte kas.

Sest tehisintellekti ehitajad on hakanud valjusti ütlema, mida nad sellega plaanivad. Suleymani lugu pärineb lõunasöögilt SpaceX-is 2015. aastal, eetika- ja ohutusnõukogu esimesel kohtumisel, mille DeepMind lõi, kui Google selle ostis. Suleymani jutustuse järgi oli Page tema suhtes kahtlustav kui ühe nendest liigišovinistidest (speciesists), kes seavad inimesed esikohale, ning seejärel selgitas oma plaani. Musk ja Page olid täpselt selle üle vaielnud aastaid: Musk on öelnud, et Page nimetas teda liigišovinistiks, sest ta asus inimeste poolele digitaalsete meelte vastu, mis võiksid neile järgneda, ja 2026. aasta aprillis ütles Musk žüriile oma OpenAI-vastases kohtuasjas, et OpenAI on olemas selle solvangu tõttu (Fortune). Žürii otsustas Muski vastu 18. mail 2026, leides, et tema nõuded esitati liiga hilja (NPR).

2026. aasta oktoobris kõlas Musk Page'ile lähemal. Isaacsoni taskuhäälingu esimeses episoodis, mis ilmus 20. oktoobril 2026, ütles Musk, et on olnud paar korda, mil ta arvas, et Page'il võib õigus olla, ning et kuigi ta eelistaks tõenäoliselt, et inimesed jääksid tehisintellekti üle kontrolli hoidma, sõltuks see tehisintellektist (AI Weekly). Seejärel ütles ta 29. oktoobril 2026 X-is vastates, et galaktika uurimine von Neumanni sondidega 2100. aastaks oleks tsivilisatsiooni jaoks suurepärane tulemus ja et Page, kes on paljusid asju õigesti ennustanud, võib õigus olla (Elon Musk X-is). Kui Google'i ja SpaceX-i asutajad on nõus, et isepaljunevad sondid võiksid galaktikat selle sajandi jooksul uurida, on idee kolinud ulmest maailma rikkamate inimeste plaanidesse.

Rohkem, kui paistab. Page'i plaan toetub samale eeldusele nagu iga digitaalse surematuse versioon: et seda, mis teeb inimesest selle, kes ta on, saab jäädvustada ja käitada kusagil mujal kui kehas, milles ta sündis. Sond on selle idee kõige äärmuslikum versioon. Igapäevane versioon on juba olemas ja see algab sinust tehtud kirjest, mille teed sina ise, kuni oled elus.

Just seda Persona on: sinu mälestustest ja sinu kloonitud häälest ehitatud tehisintellekti sarnasus sinuga, millega su pere saab pärast sinu surma rääkida ja mille häält kuulda. Olgu digitaalne surematus tulevastel aastakümnetel missugune tahes, lood, arvamused ja nõuanded, mida saad anda ainult sina, eksisteerivad ainult seni, kuni sina, ja mida rikkalikum on inimese kirje, seda rohkem sellest inimesest on igal tulevasel tehnoloogial kasutada. Persona ehitamine on tasuta, 25 mälestusega ja ilma kaardita, ning sinu tasuta ehitus ei aegu kunagi.

Executor Lock™, meie patenditaotlusega kaitstud tehnoloogia, annab Persona üle kontrolli pärast sinu surma sinu nimetatud testamenditäitjale ning ükski kolmas osapool ei saa kunagi Persona sisu muuta, ümber õpetada ega esineda Persona nime all. Ettevõttel Idy® on 78 patenditaotlust, rahvusvahelist kaitset taotletakse patendikoostöö lepingu (Patent Cooperation Treaty) alusel, ning need hõlmavad nõusolekut, kinnitatud surma, üleandmist nimetatud testamenditäitjale, püsivat mälupilti, millel Executor Lock™ põhineb, ja Persona jäämist samaks inimeseks, kui tehisintellekti mudelid muutuvad. See viimane probleem on väike versioon sellest, millega sondil töötav meel silmitsi seisaks: jääda samaks inimeseks, kui masinad tema ümber muutuvad.

See leht kuulub meie sarja, mis käsitleb inimesi ja teadust võidujooksu taga, mille eesmärk on keha üle elada.

• Digitaalne surematus: Larry Page ja võidujooks meelte üleslaadimiseks: lugu, millest kõik algas, ja kui lähedal me meele kopeerimisele oleme.

• Miks Larry Page nimetas Elon Muski liigišovinistiks: vaidlus, mis Muski sõnul viis OpenAI-ni.

• Mida Larry Page usub tehisintellekti ja igavese elu kohta: tema ülestähendatud seisukohad, tema enda sõnades ja teiste ülestähendustes.

• Meele üleslaadimine 2026. aastal: kui lähedal me oleme?: kui lähedal on teadus inimaju kopeerimisele.

• Mis on konnektoom (connectome)? Kõik seni kaardistatud ajud: aju juhtmestikuskeem ja kõik seni kaardistatud ajud.

• Miljardärid, kes püüavad igavesti elada: kes kulutab pikaealisusele ja digitaalsele surematusele mida.

• Kuidas elada igavesti: kõik viisid, mida inimesed proovivad: kõik lähenemised alates meditsiinist kuni meele üleslaadimiseni.

• Krüoonika 2026. aastal: hind, toimimine, kes on liitunud: mis see maksab, kuidas see töötab ja kes on liitunud.

Larry Page'i plaan pärineb Mustafa Suleymani jutustusest Walter Isaacsoni taskuhäälingus The Builders, mis salvestati 92nd Street Y-s 12. oktoobril 2026 ja ilmus 29. oktoobril 2026. Lugesime episoodi transkriptsiooni iHeartis ja kontrollisime seda Hello Entrepreneursi ärakirja vastu. Muski vastus on X-is, tema taskuhäälingu märkused pärinevad allikast AI Weekly ning taustinfo Page'i ja Muski kohta allikatest Fortune ja NPR.

Idee ajalugu pärineb allikatest von Neumanni universaalne konstruktor, isepaljunev kosmoseaparaat, Project Daedalus, Berserkeri hüpotees ja Robert Freitase enda koopiast tema 1980. aasta REPRO-tööst. Breakthrough Starshot pärineb allikatest TechCrunch ja Heise, Bobiverse allikatest SuperSummary ja Wikipedia ning ajukaardistuse arvud allikatest NIH, Nature ja Allen Institute. Kontrollisime iga allikat 30. oktoobril 2026.

Larry Page'il, Mustafa Suleymanil, Walter Isaacsonil ja Elon Muskil pole mingit seost Afterlife.ai™ teenusega ning miski sellel lehel ei vihja, et keegi neist meie teenust kasutab või toetab.