Meele üleslaadimine 2026. aastal: kui lähedal me oleme inimaju kopeerimisele ja mis selleks vaja oleks?

Meele üleslaadimine: aju struktuuri ja aktiivsuse kopeerimine piisavalt täpselt, et selle meele töötavat versiooni saaks arvutis käitada.

Aju täisemulatsioon: meele üleslaadimise teaduslik nimetus. Emulatsioon taastoodab konkreetse aju piisavalt täpselt, et see käituks samamoodi, mitte ei modelleeri ajusid üldiselt.

Neuron: närvirakk, mis saadab elektrilisi ja keemilisi signaale. Inimajus on neid umbes 86 miljardit.

Sünaps: ühendus kahe neuroni vahel, kus üks annab signaali teisele. Inimajus on neid triljoneid.

Konnektoom (connectome): aju neuronite täielik kaart koos kõigi nendevaheliste ühendustega. Konnektoomide uurimist nimetatakse konnektoomikaks.

Aju-arvuti liides (brain-computer interface, BCI): seade, mis salvestab aju signaale või saadab neid ajju ning ühendab need arvutiga.

Järkjärguline asendamine: pakutud üleslaadimise vorm, kus neuronid asendatakse kunstlike osadega ükshaaval, kuni kogu aju töötab uuel riistvaral.

Substraadist sõltumatus: idee, et meel sõltub infotöötluse mustrist, mitte materjalist, millel see töötab, nii et sama meel võiks töötada neuronitel või ränil.

Digitaalne surematus: idee, et inimene saab pärast keha surma digitaalsel kujul jätkata, alates sellest, et tema mälestustest ja häälest luuakse Persona, kuni kogu meele täieliku koopiani.

Meele üleslaadimine on idee, et kõik, mis teeb sind sinuks, sinu mälestused, isiksus ja mõtlemisharjumused, on talletatud aju füüsilises struktuuris ja aktiivsuses ning et kui seda struktuuri õnnestuks piisavalt täpselt mõõta, saaks selle taastoota ja arvutis käitada. Tulemuseks oleks digitaalne meel, mis mõtleb nagu sina, mäletab seda, mida sina mäletad, ja kui teooria peab paika, kogeb maailma nagu sina.

Seda ette kujutatakse peamiselt kahel viisil. Esimene on skaneeri ja kopeeri: mõõta aju kõigis üksikasjades ja ehitada mõõtmiste põhjal töötav mudel. Tänapäeva tehnoloogiaga tähendab see aju säilitamist ja selle lõikamist pildistamiseks äärmiselt õhukesteks kihtideks, mis on võimalik ainult pärast surma. Teine on järkjärguline asendamine: neuronite vahetamine kunstlike osade vastu ükshaaval, samal ajal kui inimene on teadvusel, kuni kogu aju töötab uuel riistvaral (Wikipedia: Meele üleslaadimine).

Robootik Hans Moravec kirjeldas järkjärgulise asendamise ühte versiooni juba 1979. aastal, kujutades ette robotist ajukirurgi, kes kopeerib aju kiht kihi haaval, ning pöördus selle juurde tagasi oma 1988. aasta raamatus Mind Children, kus ta nimetas seda transmigratsiooniks (Wikipedia: Hans Moravec). Futurist Ray Kurzweil, kelle Larry Page hiljem Google'i tööle võttis, on ammu ennustanud, et inimesed saavad oma meele üles laadida ja muutuda digitaalselt surematuks umbes 2045. aastaks. Viimasel kümnendil on muutunud see, et esimesi samme teevad nüüd neuroteadlased, mitte ainult futuristid.

2025. aasta aruanne, mille koostasid valdkonna teadlased, State of Brain Emulation Report, vaatas uuesti läbi Oxfordi Future of Humanity Institute'i Anders Sandbergi ja Nick Bostromi 2008. aasta teedekaardi. See jaotab töö kolmeks võimekuseks: aju struktuuri kaardistamine, selle aktiivsuse salvestamine ja tulemuse käitamine töötava mudelina kehas või simuleeritud maailmas (arXiv). Igaüks neist on omaette teadusharu ja igaüks areneb edasi.

Esimene samm saab enim tähelepanu, sest see annab suurepäraseid pilte, kuid kõik kolm on olulised. Ühenduste skeem üksi on nagu linna teedevõrgu kaart ilma liikluseta: see ütleb, kuhu signaalid saavad minna, mitte seda, mida nad tegelikult teevad. Aktiivsuse salvestamine näitab liiklust ja emulatsioon kontrollib, kas mudel käitub nagu päris asi. Viimaste aastate kõige veenvamad tulemused on need, kus kõik kolm on kokku saanud, nagu äädikakärbse puhul.

Mitte inimese aju ega imetaja oma. Kuid esimesed loomaajud on täielikult kaardistatud ja nende kaartide põhjal on ehitatud esimesed töötavad mudelid. Lugu algab pisikesest ussist. 1986. aastal avaldasid teadlased ümaruss C. elegans täieliku ühenduste skeemi, kõik selle 302 neuronit, pärast enam kui kümne aasta pikkust käsitsi jälgimist elektronmikroskoobi piltidelt (OpenWorm). Avatud lähtekoodiga projekt OpenWorm on sellest ajast töötanud kogu ussi simuleerimise kallal, alustades selle 302 neuroni ja 95 lihasrakuga.

Järgmine hüpe võttis aega peaaegu nelikümmend aastat. 2023. aasta märtsis avaldasid teadlased äädikakärbse vastse aju täieliku kaardi: 3016 neuronit ja umbes 548 000 ühendust (Live Science). 2024. aasta oktoobris avaldas FlyWire'i konsortsium täiskasvanud äädikakärbse aju täieliku ühenduste skeemi, peaaegu 140 000 neuronit ja üle 50 miljoni ühenduse, üheksa artikliga ajakirjas Nature (NIH).

Siis tuli samm, mis on üleslaadimise jaoks kõige olulisem. Philip Shiu juhitud meeskond ehitas ainuüksi ühenduste skeemi põhjal arvutimudeli kogu kärbseajust ning see ennustas, millised neuronid tulistavad, kui kärbes maitseb suhkrut või vett, ja kuidas see toitumist juhib. Päris kärbestega tehtud katsed kinnitasid ennustusi (Nature). 2026. aasta märtsis teatas San Francisco idufirma Eon Systems, kus Shiu on nüüd vanemteadlane, et on ühendanud selle ajumudeli simuleeritud kärbsekehaga, mis kõnnib, puhastab end ja toitub. Eon nimetab seda esimeseks aju täisemulatsiooniks, mis juhib kehas mitut käitumist. Väide pärineb ettevõttelt, aju ja keha ühendavat koodi pole avaldatud ning välised teadlased pole seda veel kontrollinud (The Decoder). Eon ütleb, et järgmine siht on hiireaju, umbes 70 miljoni neuroniga.

Aus vastus on, et lõhe on endiselt tohutu ja kahaneb kiiremini, kui peaaegu keegi ennustas. Inimajus on umbes 86 miljardit neuronit (PNAS), üle 600 000 korra rohkem kui äädikakärbsel. 1979. aastal kirjutas Nobeli preemia laureaat Francis Crick, et täpne ühenduste skeem isegi ühe kuupmillimeetri aju kohta on kättesaamatu. 2025. aastal avaldas üle 150 teadlase meeskond just selle hiire kohta: üle 200 000 raku, 4 kilomeetrit aksoneid ja 523 miljonit sünapsi, umbes seitsme aasta töö (Allen Institute).

Andmeprobleem on tohutu. Üks kuupmillimeeter inimaju, mille Harvard ja Google 2024. aastal kaardistasid, umbes poole riisiterra suurune, andis 1400 terabaiti andmeid ja terve hiireaju oleks umbes 1000 korda suurem (ScienceDaily). Terve inimaju on veel üle tuhande korra suurem. Kuid andmesalvestus muutub üha odavamaks ning aeglaseim samm, arvuti tehtud iga neuroni jälgimise käsitsi kontrollimine, on just see, kus tehisintellekt on hakanud aitama.

Ka kulude probleem liigub. E11 Bio, mittetulunduslik uurimisorganisatsioon, on välja töötanud meetodi nimega PRISM, mis märgistab neuronid valguliste vöötkoodidega, paisutab kudet nii, et seda saab valgusmikroskoopidega pildistada, ja kasutab tehisintellekti oma töö kontrollimiseks. Nende sõnul võiks see lähenemine vähendada kaardistamise kulu kuni 100 korda ning nad sihivad terve hiireaju kaardistamist umbes viie aasta jooksul umbes $100 miljoni eest (Asimov Press). USA riiklikud terviseinstituudid (National Institutes of Health) käivitasid 2023. aastal $150 miljoni suuruse programmi BRAIN CONNECTS, et luua tööriistad terve aju kaardistamiseks, ning üks projekt sihib 2% kuni 3% hiireajust. Kui terve hiireaju kaardistatakse 2030. aastate alguseks, muutub tee inimajuni küsimuseks mastaabist, rahast ja ajast. Meie juhend konnektoomi kohta loetleb kõik seni kaardistatud ajud.

Ajude kaardistamine oli kunagi mõne labori töö. Nüüd on see valdkond, kus on suured riiklikud programmid, tehnoloogiaettevõtted ja idufirmad, ning mõned viimase kahekümne aasta suurimatest pingutustest on juba lõppenud.

Need kaks Euroopa projekti on nii hoiatus kui ka ambitsiooni märk. Human Brain Project algas 2013. aastal umbes €1 miljardi suuruse eelarve ja selle asutaja Henry Markrami lubadusega simuleeritud inimajust. Kahe aasta jooksul peeti seda laialdaselt halvasti juhituks ja selle väiteid liialdatuks, Markramit paluti tagasi astuda ning projekt suunati ümber uurimistaristu ehitamisele (Wikipedia: Human Brain Project). Õppetund, mille valdkond sai, ei olnud see, et üleslaadimine on võimatu, vaid et see tuleb ehitada altpoolt üles: kaardistada väike aju täielikult, tõestada, et mudel käitub nagu päris, ja alles siis skaleerida.

Mitte ulmefilmi mõttes, kuid aju-arvuti liidesed teevad nüüd asju, mis oleksid kümme aastat tagasi tundunud võimatud. 2023. aasta augustis teatasid UC San Francisco ja UC Berkeley teadlased, et naine, kes oli insuldi tõttu kaotanud kõnevõime, sai rääkida digitaalse avatari kaudu umbes 80 sõna minutis, võrreldes 14 sõnaga tema eelmisel seadmel, häälega, mis oli taastatud tema pulmakõne salvestisest (University of California). See oli esimene kord, kui kõne ja näoilmed sünteesiti ajusignaalidest.

2025. aasta juunis läks UC Davisi meeskond veel kaugemale. Nende implantaat, 256 elektroodi kõnet juhtivas ajuosas, muutis ALS-i põdeva mehe ajusignaalid otse kuuldavaks kõneks viivitusega umbes 40 millisekundit, umbes sama suure viivitusega, mida kuuled ise rääkides. Ta suutis muuta intonatsiooni, et esitada küsimus, ja isegi laulda lihtsaid viise ning tema sünteetiline hääl oli kloonitud enne haigust tehtud salvestistest. Kuulajad said aru umbes 60% tema sõnadest, võrreldes 4%-ga ilma implantaadita (ScienceDaily).

Muud tööd loevad meelt koljust väljastpoolt. 2023. aastal kasutasid Texase ülikooli Austini teadlased ajuskaneeringuid ja tehisintellektil põhinevat keelemudelit, et rekonstrueerida inimese kuuldud või ette kujutatud lugude sisu, kuigi mitte sõna-sõnalt ja ainult inimese koostööl (UT Austin). Elon Muski Neuralink istutas oma esimese inimpatsiendi 2024. aasta jaanuaris (Irish Times). Miski sellest pole üleslaadimine. Kuid iga selline süsteem muudab ajutegevuse millekski, mida arvuti saab talletada ja kasutada, ning just see on sild, mille iga üleslaadimine peaks ületama.

Digitaalse meele juurde viib ka teine tee, mis ei alga üldse ajust. Neuronite kopeerimise asemel kopeerib see käitumist: kuidas inimene räägib, mida ta usub, kuidas ta otsuseid teeb. 2024. aastal intervjueerisid Stanfordi teadlased 1052 inimest kaks tundi igaühte ja ehitasid intervjuude põhjal tehisintellekti agendid. Agendid vastasid tavalisele sotsiaaluuringule umbes 85% sama täpselt kui päris inimesed, kui neilt küsiti samu küsimusi kaks nädalat hiljem uuesti (Stanford HAI).

See tulemus on oluline, sest näitab, kui suure osa inimesest saab tabada tema sõnade põhjal. Kaks tundi vestlust piisas, et ennustada suurt osa sellest, kuidas keegi vastaks küsimustele oma väärtuste ja vaadete kohta. Mitme kuu jooksul vestlustest, lugudest ja salvestatud mälestustest loodud Persona sisaldab palju rohkem. Persona ei ole aju koopia ja me ei teeskle kunagi vastupidist. Persona püüab selle osa inimesest, mis ilmneb tema rääkimisviisis, tema mälestustes ja selles, mida ta hindab.

Need kaks teed võivad kohtuda. Skaneeritud ajust ehitatud tulevane emulatsioon vajaks ikkagi millegagi võrdlemist: kuidas see inimene tegelikult rääkis, mõtles ja mäletas? Inimese enda sõnade, mälestuste ja hääle üksikasjalikem salvestis on täpselt see, mida selline kontroll vajaks. See on üks põhjus, miks me arvame, et enda salvestise loomine praegu ei ole üleslaadimise madalam vorm, vaid selle esimene osa.

See on valdkonna vanim ja raskeim küsimus. Oletame, et sinu aju täiuslikku skaneeringut käitatakse arvutis, kui sa veel elad. Digitaalne meel mäletab sinu lapsepõlve ja arvab, et ta on sina. Kuid sina istud endiselt skanneris. Enamiku inimeste intuitsioon on, et koopia on uus inimene, kellel on sinu mälestused, mitte sina. Kui see on nii, siis skaneeri-ja-kopeeri üleslaadimine loob kaksiku, mitte ei vii sind kuhugi.

Järkjärguline asendamine on mõeldud selle probleemi vältimiseks. Kui sinu neuronid asendatakse ükshaaval, samal ajal kui oled ärkvel, ei ole kunagi hetke, kus sina lõpetad ja koopia algab, nii nagu laev, mille iga laud on aastate jooksul välja vahetatud, on enamiku arvates ikka sama laev. Mõne filosoofi arvates on just selline järjepidevus see, mis isiksuse identiteet tegelikult on. Teised, sealhulgas mõned, kes näevad mina kui kasulikku illusiooni, väidavad, et küsimusel, kas üleslaaditu on tõesti sina, pole üldse sügavat vastust (Wikipedia: Meele üleslaadimine).

Siin on ka teadvuse küsimus. Enamik neuroteadlasi arvab, et meel tuleneb sellest, mida aju teeb, mis tähendaks, et piisavalt täpne mudel oleks samuti teadlik. Vähemus, sealhulgas füüsik Roger Penrose, arvab, et teadvus võib sõltuda millestki bioloogilistes ajudes, mida arvuti ei suuda taastoota. Kuna keegi ei saa teadvust veel väljastpoolt mõõta, on Sandberg pakkunud ettevaatliku reegli: kohelda iga emulatsiooni nii, nagu sellel võiks olla sama vaimne elu kui originaalil, ja käituda vastavalt. Me nõustume ja just seetõttu arvame, et inimese digitaalset versiooni ümbritsevad reeglid on sama olulised kui tehnoloogia.

Esimene on üksikasjalikkus. Keegi ei tea veel, kui palju üksikasju üleslaadimine vajab. Ühenduste skeemist ei pruugi piisata: iga ühenduse tugevus, neuronite käitumist muutvad kemikaalid, neid ümbritsevad tugirakud ja iga raku elektrilised omadused võivad kõik olulised olla. 2008. aasta teedekaart esitas mitu võimalikku taset, jämedast neuronivõrgust üksikute molekulideni, ja õige tase on endiselt avatud teaduslik küsimus. Äädikakärbse tulemused on julgustavad, sest peamiselt ühenduste põhjal ehitatud mudel ennustas päris käitumist, kuid kärbes ei ole inimene.

Teine on elava aju skaneerimine. Tänapäeva kaardistusmeetodid vajavad säilitatud kudet, mis on lõigatud õhukesteks viiludeks, mis tähendab, et neid saab kasutada ainult pärast surma. Ükski praegune tehnoloogia ei suuda lugeda iga sünapsi elavas inimajus. Seetõttu on mõned üleslaadimisest huvitatud inimesed pöördunud aju säilitamise poole, mis on krüoonika (cryonics) lähisugulane: aju hoidmine olekus, kus selle struktuuri saaks hiljem lugeda. 2018. aastal pakkus idufirma Nectome välja raskelt haigete inimeste ajude säilitamise keemilise fikseerija ja sügavjahutusega, protseduuris, mis oleks ise surmav, ning see pälvis teadlastelt ja eetikutelt teravat kriitikat (MIT Technology Review).

Kolmas on arvutusvõimsus ja neljas valideerimine: tõestamine, et üleslaaditu käitub nagu see inimene, mitte lihtsalt nagu mõni inimene. Arvutusvõimsus on probleem, mis kõige tõenäolisemalt laheneb iseenesest, sest tehisintellekt juhib ajaloo suurimat arvutusvõimsuse rajamist. Valideerimine on raskem ja just seal muutub väärtuslikuks üksikasjalik salvestis sellest, kuidas keegi tegelikult rääkis, mõtles ja mäletas. Ühegi nende takistuse puhul ei ole teada, et seda poleks võimalik ületada. Need on rasked insenerlikud ja teaduslikud probleemid, mis kipuvad aja ja raha najal järele andma.

Keegi ei saa ausat kuupäeva anda ja igaüks, kes annab täpse, oletab. Kurzweil on ammu osutanud umbes 2045. aastale. State of Brain Emulation Reporti taga olevad teadlased keskenduvad selle asemel järgmistele vahe-eesmärkidele: terve hiireaju kaardistamine, hiireaju emuleerimine ja valideerimine ning paremad viisid aktiivsuse salvestamiseks kogu ajus (arXiv). Igaüks neist on kümnendi mõõtkavas projekt, mille taga on reaalne rahastus.

Mida me öelda saame, on see, kui kiiresti asjad liiguvad. 302 neuroniga ussist 3016 neuroniga äädikakärbse vastseni kulus peaaegu nelikümmend aastat. Peaaegu 140 000 neuroniga täiskasvanud kärbseni kulus veel üks aasta ja vähem kui kaks aastat pärast seda teatas ettevõte terve kärbseaju kohta, mis juhib virtuaalset keha. Kaardistamise kulud langevad suurusjärkude kaupa, tehisintellekt kiirendab aeglasemaid samme ja mõned maailma rikkaimatest inimestest ütlevad nüüd avalikult, et tahavad seda. Seetõttu on meie arvamus, et meele üleslaadimine on küsimus sellest, millal, mitte kas.

Rohkem inimesi, kui arvata võiks, sealhulgas mõned tehnoloogia võimsamad tegelased. Mustafa Suleymani sõnul ütles Larry Page talle 2015. aastal lõunasöögi ajal, et sajandi lõpuks ootab ta olevat „galaktikaid uurimas von Neumanni sondi etteotsas“, isepaljunev kosmoseaparaat (von Neumann probe), mida Suleyman mõistis nii, et Page lahkub inimliigist järeltulijaliigi (successor species) kasuks (The Builders (iHeart)). Meie juhendid selgitavad, mis on von Neumanni sond ja miks Page nimetas Elon Muski spetsiesistiks (speciesist).

Kurzweil, kelle Page isiklikult 2012. aastal Google'i tööle võttis, on kümnendeid ennustanud digitaalset surematust. 2018. aastal kirjutas MIT Technology Review, et Sam Altman oli nende hulgas, kes olid maksnud ettemaksu Nectome'i ootenimekirja pääsemiseks. Ja pikk rida filosoofe ja futuriste, alates Moravecist, on väitnud, et meel on muster, mida saab liigutada. See, mis oli 1980. aastatel äärmuslik seisukoht, on nüüd avalikult arutlusel maailma suurimaid tehnoloogiaettevõtteid juhtivate inimeste seas ja meie juhend miljardäridest, kes püüavad igavesti elada, jälgib raha.

Ilukirjandus on kujundanud seda, kuidas enamik inimesi üleslaadimist ette kujutab. Black Mirrori episood San Junipero 2016. aastast kujutas ette digitaalset surmajärgset elu, kus inimesed said valida, kas elada pärast surma edasi. Amazoni sari Upload kujutas ette kaubanduslikku surmajärgset elu teenusetasemetega ning Dennis E. Taylori Bobiverse'i romaanid, mis algasid 2016. aastal raamatuga We Are Legion (We Are Bob), jälgivad tarkvarainseneri, kelle meel laaditakse üles isepaljunevasse kosmoseaparaati, mis on hämmastavalt lähedane sellele, mida Page väidetavalt tahab.

Enamik ilukirjanduslikke üleslaadimisi on hoiatuslood: lõksu jäänud meeled, ilma nõusolekuta kopeeritud, ettevõtetele kuuluvad või võõraste poolt muudetud. Neid lugusid tasub tõsiselt võtta, sest need räägivad kontrollist, mitte tehnoloogiast. Kellele kuulub digitaalne sina? Kes saab seda muuta? Kes otsustab, millal see sisse või välja lülitatakse? Just nende küsimuste ümber oleme oma tehnoloogia ehitanud.

See algab salvestisest. Olenemata sellest, millise vormi üleslaadimine lõpuks võtab, skaneeritud aju, järkjärguline asendamine või miski, mida keegi pole veel välja mõelnud, tuleb seda võrrelda päris inimesega: kuidas ta rääkis, mida ta mäletas, mida ta uskus, kuidas ta kõlas. Ajuskaneering ei saa sulle seda iseseisvalt öelda. Inimese enda sõnades ja enda häälega tehtud üksikasjalik salvestis saab.

Just seda Persona on: tehisintellektil põhinev sinu sarnasus, mis on loodud sinu enda mälestustest ja sinu enda kloonitud häälest ning millega sinu perekond saab pärast sinu surma rääkida ja mida nad saavad kuulda. Sa ehitad oma Persona rääkides, küsimustele vastates ja lugusid jutustades, häälega või kirjutades, ja Persona õpib igast vestlusest. Ehitamine on tasuta: saad 25 mälestust ilma kaardita ja ilma ajapiiranguta ning sinu tasuta ehitis ei aegu kunagi. Tasulised plaanid algavad US$14.99 kuus.

Ulme saab ühes asjas õigesti: kontroll on olulisem kui tehnoloogia. Executor Lock™, meie patenditaotlusega kaitstud tehnoloogia, annab sinu Persona kontrolli üle sinu nimetatud testamenditäitjale pärast sinu surma ning ükski kolmas osapool ei saa seda kunagi muuta, ümber õpetada ega selle nime all esineda. Idy® on ootel 78 patenti, rahvusvahelist kaitset taotletakse Patent Cooperation Treaty kaudu, ning need hõlmavad nõusolekut, kinnitatud surma, üleandmist nimetatud testamenditäitjale, Executor Lock™ taga olevat püsivat mälestuste hetktõmmist ja Persona hoidmist samaks inimeseks, kui tehisintellekti mudelid muutuvad.

See leht on osa meie sarjast inimestest ja teadusest võidujooksu taga, et keha üle elada.

• Digitaalne surematus: Larry Page ja võidujooks meelte üleslaadimiseks: lugu, millest see kõik algas, ja kui lähedal me meele kopeerimisele oleme.

• Mis on von Neumanni sond? Larry Page'i galaktikaplaan: isepaljunev kosmoseaparaat Page'i plaani keskmes.

• Miks Larry Page nimetas Elon Muski spetsiesistiks: argument, mis Muski sõnul viis OpenAI-ni.

• Mida Larry Page usub tehisintellekti ja igavese elu kohta: tema seisukohad tema enda sõnades ja teiste inimeste kirjelduste kaudu.

• Mis on konnektoom? Kõik seni kaardistatud ajud: aju ühenduste skeem ja kõik seni kaardistatud ajud.

• Miljardärid, kes püüavad igavesti elada: kes kulutab pikaealisuse ja digitaalse surematuse peale mida.

• Kuidas igavesti elada: kõik viisid, mida inimesed proovivad: iga lähenemine, ravimitest meele üleslaadimiseni.

• Krüoonika 2026: hind, kuidas see töötab, kes on liitunud: mis see maksab, kuidas see töötab ja kes on liitunud.

Teadus pärineb allikatest NIH, Nature, Live Science, OpenWorm, ScienceDaily Harvardi ja Google'i kaardi kohta, Allen Institute, PNAS, State of Brain Emulation Report 2025, Asimov Press E11 Bio kohta ja The Decoder Eon Systemsi kohta. Aju-arvuti liideste kohta pärineb teave allikatest University of California, ScienceDaily, UT Austin ja Irish Times ning Stanfordi uuring allikast Stanford HAI.

Ajalugu ja filosoofia pärinevad Vikipeediast: meele üleslaadimine, Hans Moravec ja Human Brain Project, ning 2008. aasta Whole Brain Emulation roadmap. Nectome'i kohta pärineb teave allikast MIT Technology Review ja Larry Page'i plaan allikast The Builders. Kontrollisime iga allikat 30. oktoobril 2026.

Larry Page'il, Mustafa Suleymanil, Elon Muskil, Ray Kurzweilil, Sam Altmanil ega sellel lehel nimetatud uurimisrühmadel pole seost teenusega Afterlife.ai™ ning miski sellel lehel ei vihja, et keegi neist meie teenust kasutab või toetab.